Kolleeg
küsib esmaspäeva hommikul, kuidas mu nädalavahetus läks, teen veidi tüdinud näo,
et pidin ainult lapse asju tegema, koolis lipuparaadil käima, Hiltonis ujuma, jalgpallitrenni
vaatama ja hamburgereid sööma. Jään siis vait. “Jah, see oli kohutav
nädalavahetus. Mu sõber Lõuna-Prantsusmaalt oli just Pariisis ja küsis enne nõu,
kuhu sööma minna. Soovitasin üht restorani... ja nüüd... Terve päeva püüdsin
talle kirjutada, ei midagi, tead, see on kohe Bataclani lähedal,” ohkab ta. Issand,
mu kolleeg on ju pariislane, mina siin räägin basseinist. Oma tumeroosas
kampsunis ja tumedates teksades näib ta pigem kirjaniku kui prantsuse daamina.
Aga kingad on šikid. “Tead, siin Aafrikas me käime riides vastavalt oludele, aga
need kingad, need on Pariis. Pariisis ei lähe ükski ametnik nii kodust välja
nagu ma siin tööl käin. Pariisis me käime comme-il-faut,
riietus on see, kes sa oled, kellena töötad, kuhu sa jõuda tahad ja kellega
lõunatad. Siin – vahet ei ole, nad ikka ei vasta su meilidele.”
