Meil on vaja Belgiast
tellitud sügavkülmutatud lõhe tükeldamiseks saagi või kirvest, aga kohalik
riiklik Home Depot (ongi selline varastatud kaubamärgiga nimi) on laupäeval
kell kaks juba kinni. Läheme üle tee uude Shoa supermarketisse lootuses, et
äkki seal on saage, mida seal loomulikult ei ole. Aga seal on Etioopias
toodetud 300-birriseid (15-euroseid) veekeetjaid. Kuna meie kaks kuud tagasi
ostetud 3000-birrine (150-eurone) kann on just elektrikõikumistest katki
läinud, otsustame paarikuuseks tööajaks katsetada odavamat. Müüja valab
kannu täis ja demonstreerib, et see tõesti töötab, jätab siis täis kannu poe põrandale
ja läheb midagi muud tegema. Proovin kassas taaskord kaardiga maksta, sest VISA
märk on poes avamisest saati üleval olnud. Ei ole seal kunagi varem õnnestunud kaardiga
maksta ega õnnestu tänagi. “Connexion failure” ütleb kaardimakseaparaat. “Kas
kaardimaksed teil kunagi üldse töötanud on?” küsin pärast 6-minutilist ootamist.
“Maybe,” vastab plika süüdimatult. Mida te panete seda kaardimakse kleepekat
välja, kui te ei suuda makseid vastu võtta... “MAYBE we accept cards!” Võtame
ukse tagant aparaadist 7-eurose teenustasu eest sularaha välja – teenustasu
saavad endale Hansapank ja Dashen pank, ja sularahabisness õitseb. Keedame
kodus õhtul kaks korda teevett, enne kui Etioopia veekeetja lakkab töötamast.
