Meie koduaias on asunud
liikvele kilpkonn Elmo, kelle Ruth paar kuud tagasi riigist lahkunud välismaalaste
juurest tõi. Ruth veenis, et kilpkonn on noor ja ei sega meid üldse, aga kohale
tuues nägime paarikümnekilost jurakat. Esimese kuu istus kilpkonn põõsa all
peidus ja oli stressis. Etioopias kasutatakse kilpkonna koduaedades muruniiduki asemel, nii
mõtlesimegi, et aednik on rahul, et ei pea enam kääridega käsitsi muru lõikama.
Aga tuleb välja, et talle Elmo ei meeldi, rikkuvat ta muru ära. Püüan aru
saada, kas kilpkonn ka lilli sööb, et see ehk aedniku viha põhjuseks on, aga Ruth
ütleb lihtsalt, et “etiooplastele ei meeldi loomad, äsja mürgitas keegi mu
kutsika ära”. Aare tassib kilpkonna käte vahel nagu Kiir raske kivi jooksusammul murule. Kui
tunni pärast vaatama lähen, on Elmo söönud kõrge muru sisse kaks niidetud rada
ja kadunud kuskile põõsaste alla. Oi, aednik saab homme kreepsu.
