Linnas on püha Patricku päev, juba lõunast käivad ringi rohelistes riietes ja politseivormides rõõmsad inimesed. Baarid punnitavad õue, vingemate taga on järjekorrad. Bussis seisab tütarlaps lahtistes kuldsetes rihmikutes ja mustas talvemantlis. Esimesed plätadki on tänavale ilmunud, lühikesed varrukad ei ole enam imeasi. Mina käin veel kinnastes. Püha Patricku päev tundub olevat väga suur asi.
Kolmapäeviti on kontori ees 47. tänaval taluturg, juba enne tööle jõudmist tekib igal kolmapäeval isu kartulikniši ja õunapiruka järele. Kohvi haaran enne kaasa lasteaia eest tänavamüüjalt. Kolmapäeviti on kõht alati õhtuni pirukaid täis. Pärast kella keeramist on kogu aeg päike. Kellad, muide, keerevad end kõik ise. Kui ei oleks isa antiikset äratuskella olnud, ei oleks pühapäeval aru saanudki, et kella on keeratud.
35
36
37
38
