Kui siseneme Lincoln Centeri filharmooniasse, on veel palav. Teisele rõdule jõudes ladistastab juba klaasseina taga õhtuhämaral Broadwayl vihma ja rõduuksed keeratakse tabalukku. Lukkukeeraja teab, et kaks nädalat tagasi keegi libises nende rõdul vihmaga ja kaebas kontserdimaja kohtusse. Nüüd ripub uksel silt, et vihmaga rõduleminek keelatud.
Vanad rokipeerud on end välja ajanud ja joovad 2. korruse diivanitel õlut. Kohanäitaja hüüab üle rõdu, et mobiilidega ei tohi pildistada, rahvas karjub saalist laulude pealkirju ja I love yousid. Üksinda laval nelja kitarri, klaveri, harmooniumi, oreli ja suupilliga - Neil Young alustab viimaselt plaadilt lauluga „Love and War“; alguses aeglast akustilist kitarri, lõpu poole üha rajumaks.
Pärast silmame tagaukse juures ootavaid fänne - pildistan märja marmorkuubi otsast hõbedast tuuribussi ja tagauksest väljuvat crewd. Neil ise ilmselt joob veel üleval õlut.
35
36
37
38
