Mul oli au UNICEFi büroo koosseisus külastada UNICEFi abiprogrammi Sri Lankal. Hindudest tamilite ja budistidest singalite vahel 25 a kestnud kodusõja tagajärjed saare tamili elanikkonnaga Põhjaprovintsis on muserdavad. Pärast vastupanu verist mahasurumist oli sisepõgenike laagrites kõrghetkel 2009. a juunis 261 484 tamilit, tänaseks elab laagris veel umbes 6000 inimest. Osad on oma kodudest ära olnud 30 aastat, paljud maa omandiõiguse paberid on kadunud, keskvalitsus tegeleb inimestele maa tagastamise, asendamise ja kompenseerimisega. Külastasime UNICEFi abile lootvaid koole ja haiglaid Pallais, PTKs ja Mullaitivus. Tamilite hariduse väärtustamine on imeteldav – inimestel ei ole süüa, nad elavad varemetes, aga kool peab laste jaoks olema. Massiivne on keskvalitsuse sõjaväe kohalolu Põhjaprovintsis, pea iga kilomeetri järel on valvepost. Jätkuvalt on osad territooriumid kinnised tsoonid, kuhu maad ei tagastata. 2,5 a pärast konflikti lõppu ei ole vabasid valimisi veel toimunud, provintsi kõrgeima võimu kandja on endisest sõjaväelasest kuberner, kohaliku omavalitsuse rolli täidavad paljuski sõjaväeosad. LTTE (Tamili Tiigrid) võttis lapssõdureid jõuga oma rahva hulgast, väga paljud neist on siiani teadmata kadunud, emadel ja isadel ei ole lõplikku teadmist ega surmatunnistust. Rahvusvahelisest meediast võib lugeda tsiviilelanike massihaudadest. Meie visiidi jooksul olime sõjaväe pideva jälgimise all.
35
36
37
38
